FILIPPO SORCINELLI Reliqvia Parfüümi ekstrakt

FILIPPO SORCINELLI Reliqvia

(Unisex parfüümi ekstrakt)

FILIPPO SORCINELLI Reliqvia
Ma jätan selle, mis alles jääb. Reliqvia juured on ladinakeelses sõnas relinquo, mis tähendab ma lahkun. Ladinakeelset verbi reliquiae ja kreekakeelset λείψανα mõistetakse tavaliselt tähenduses, et miski jääb alles või paigale. Kristluses on reliikvia religioosne objekt, mida kummardatakse ja austatakse selle erilise tähtsuse pärast. Reliikviaks võivad olla Kristuse, Neitsi Maarja või pühakute säilmed või esemed, mis kunagi kuulusid neile.

Filippo Sorcinelli lõhn Reliqvia toob meid tagasi Itaalia linna Senigalliasse, mis on kuulus oma erilise ajaloo, kunstiteoste ja Itaalia baroki meistriteose Püha Risti kiriku tõttu, kus hoitakse Kristuse reliikviaid. Selle kiriku ehitas 1608. aastal siiani tegutsev Sakramendi ja Püha Risti Vennaskond. Filippo kuulub kiriku kogudusse ning on selle organist ja kunstiline juht. Reliqvia jutustab kullatud puiduga ning nikerduste ja reljeefidega kaunistatud seintest, peaaltari poole tõusvatest viirukipilvedest ja kuldsest tikitud kangast, mille sees hoitakse surnud Kristust kujutavat kuju. Altarit kaunistab XVII sajandist pärit puidust teos, mida eksponeeritakse ainult üks kord aastas. Filippo püüdis sünesteetiliselt* raamida Urbinost pärit kunstniku Federico Barocci üht kaunimat teost, 1582. aastal valminud altarimaali „Kristuse viimine hauda“.

Seega on Reliqvia justkui kohtumispaik, mis toob tagasi mälestused ammustest aegadest, mis on muutunud „ülevaks ja autentseks kullaks“, mis tunnistab sõnumi sügavust ja ehtsust. Reliqvia on käegakatsutav, viimane jälg, mis kirjeldab elu kui imelist eksistentsi. Pühade reliikviate kapp on alati suletud ja see annab meile märku, et aeg on meie kalleim vara ja me ei tohiks seda lihtsalt raisata, jätmata endast maha midagi olulist. Reliqvia on Kristuse Kannatuste nael, lainetav turbaviiruk pühalikest ja pühadest ajastutest. Pühadus saab selleks alles siis, kui inimesed seda tunnistavad ja ülistavad. Reliqvia on täiuslik sakraalne ruum. Kokkupuude reliikviatega ja nendega, kes neid varem puudutasid, on erakordne arm ja õnnistus, mistõttu roomlased rebisid maha pühasid märtreid katnud surilinad ning hiljem mähiti neisse paavstide säilmed. Reliikviate imeväe abil saavad terveks nõdrameelsed, selginevad maaniate all kannatajad, pimedad saavad nägijaks, jalutud hakkavad uuesti kõndima...